Lahingulaev Bismarck
Pдrnu Sьtevaka Humanitaargьmnaasium
Saksamaa lahingulaevad
Aastatцц
Roman Belogurov
Secunda loodus
Juhataja: Rainer Saks
Pдrnu 1999
Saksamaast
Vastavalt Versilles’ lepingu otsusele anti suurem osa Saksamaa 1 maailmasхja aegsest laevastikust ьle vхitjariikidele. Saksa laevastikul lubati pidada vaid 6 soomuslaeva, 6 kergeristlejat, 12 hдvitajat, 12 torpeedopaati ja sellist hulka traalerid, mis oli vajallik ьmbritsevate merealade puhastamiseks miinidest. Kхik Saksa allveelaevad tuli дra anda vхi hдvitada ja uute allveelaevade juurdeehitamine oli keelatud.
Sakslased jдtsid tхepoolest esialgu alles kuus soomuslaeva. Uues sхjalises situatsioonis vхis neid kasutada kui ujuvpatareisid, mitte kui laevu, millega merelahinguid pidada. Kergeristlejaid jдi 1 maailmasхja jдrgsesse Saksa laevastikku millegipдrast siiski kaheksa – kaks ьle lubatud arvu.
2 maailmasхja alguseks oli eelnimetatud laevadest alles veel vaid kaks soomuslaeva – ”Schlesien” ja ”Schleswig-Holstein”, mida kasutati suurtьkiхppelaevadena. Kхik kaheksa 1 maailmasхja aegset kergeristlejat olid vahepealse 20 aastag kas sulatusahjudesse rдnnanud vхi kai ддres roostetavateks ujuvkasarmuteks saanud. Vahepeal aga oli ehitatud kuus uut kergeristlejat , mis kхik kandsid Saksa linnade nimesid. Neist esimesena sai 1925. aastal valmis ”Emden”.
Aastail 1929-1930 said valmis kolm kergeristlejat: ”Karlsruhe”, ”Kцningsberg” ja ”Kцln”. Nende pikkus oli 174 meetri ja relvastatud olid need ьhesa 150-mm suurtьkiga. Lisaks 63000-hobujхulistele auruturbiinile, mis andsid neile laevadele kiiruseks kuni 32 sхlme, olid selle seeria kergeristlejail abijхuseadmeiks veel 1800-hobujхulised diiselmootorid. Need olid tunduvalt vдiksema kьtusekuluga kui auruturbiinid ja nende abil vхis laev 10-sхlmilise kiirusega lдbi sхita kuni 10000 meremiili (18500 km). Laevade veevдljasurve oli 6650 tonni, kuid kuna Versailles’ lepinguga oli mддratud, et Saksa laevastiku kergeristlejate veevдljasurve vхi olla kuni 6000 tonni, siis oma uute ristlejate seesugusest veevдljasurvest sakslased ametlikult teatasidki.
Aastail 1931 ja 1935 said valmis veel kaks kergeristlejat – ”Leipzig” ja ”Nьrnberg. Olles ligikaudu samade mххtmete ja pхhirelvastusega nagu eelmise seeria laevadki, oli neil rohkem хhutхrjerelvastust ja eelmistest erinev jхuseade, mis koosnes 60000-hobujхulistest turbiinidest ja 12400-hobujхulistest diiselmootoreist.
Aastail 1928-1932 alustati Saksamaal kolme sхjalaeva ehitamist, mis ьldlevinud pхhimхttest lдhtudes ei mahtunud ьhtegi tolleaegsesse laevaklassi. Need olid raskeristleja mххtudega laevad, mille pearelvastuseks oli kuus 280-mm suurtьkki kahes soomustornis. Sakslased ise nimetasid oma loomingu soomuslaevadeks (Panzerschiff), inglased aga mхtlesid nende jaoks vдlja naljatermini – pocket battleship – taskulahingulaev. See nimetus lдks kдibele paljudes keeltes, ka eesti keeles. Kuna Versailles’ lepinguga oli Saksamaa lubatud ehitada soomuslaevuveevдljasurvega kuni 10000 tonni, siis nende laevade sellisest veevдljasurvest ametlikult teatatigi. Tegelikult oli kahe esimese laeva – ”Deutschlandi” ja ”Admiral Scheeri” tдelik veevдljasurve 15800 tonni, seeria viimasel laeval ”Admiral Graf Speel” koguni 16200 tonni. ”Deutschland” sai valmis 1933, ”Admiral Scheer” 1934 ja ”Admiral Graf Spee” 1936. Jхuseadmeiks olid taskulahingulaevadel diiselmootorid, mis vхimaldasid ”Admiral Scheeril” ja ”Admiral Graf Speel” tдiendava tankimiseta lдbi sхita kuni 19000 miili (35000 km), ”Deutschlandil” aga koguni 21500 miili (40000 km). See on keskeltlдbi kaks korda rohkem, kui oli tolleagsete tavapдraste – auruturbiinide ja хlikьttega lahingulaevade lдbisхidukaugus.
Pдrast natside vхimuletulekut sai Saksamaa vдlispoliitika ьheks pхhiliseks survesuunaks Versailles’ lepingu sхjaliste kitsenduste kaotamine. Ja 18. juunil 1935 sхlmitigi Londonis Inglise-Saksa merevдekokkulepele, mis tьhistas senised Saksa laevastikku kammitsenud piirangud. Inglismaa andis oma nхusoleku, et Saksamaa vхib ehitada endale pealveelaevastikku, mille tonaaz oleks 35% Inglismaa pealveelaevastiku kogutonnaazist, ning allveelaevastiku, mille tonaaz oleks 45% Inglismaa allveelaevastiku kogutonnaazist.
Tegelikult oli Saksamaa oma uut laialdast laevaehitusprogrammi alustanud juba enne merevдekokkuleppe sхlmimist. Allveelaevu hakati ehitama ilmselt juba 1934. Aastal, sest esimene neist sai valmis vaid 11 pдeva pдrast merevдekokkuleppe sхlmimist – 29. juunil 1935.
Londoni lepe andis Saksamaale хiguse ehitada kaks 35000-tonnise veevдljasurvega lahingulaeva. Uute lahingulaevade ehitamisega tehti algust 1936. aastal ja need olid juba tхsised laevad, mis said endale kaheksa 381-mm peakaliibrisuurtьkki. Vettelaskmisel ”Bismarck” ja ”Tirpitz” nimeks saanud laevad olid sхja algul veel ehitamisel ja valmis said need alles vastavalt 1940. ja 1941. aastal. Ja muidugi pole ime, et needki laevad osutusid lubatuist veidi kopsakamaiks – ”Bismarcki” tдisveevдljasurveks sai ligi 51000 ja ”Tirpitzil” koguni ligi 53000 tonni.
Londoni lepe lubas Saksamaal ehitada veel viis 10000-tonnise veevдljasurvega raskerislejat. Ja aastail 1935-1937 alustatigi viie risleja ehitamist, mis vettelaskmise jдrjekorras said nimeks ”Admiral Hipper”, ”Blьcher”, ”Prinz Eugen”, ”Seydlitz” ja ”Lьtzow”. Relvastatud olid need kьll Washingtoni konverentsi otsusele vastavalt, kuid kippusid jдlle lubatust suuremad tulema – tдisveevдljasurvega 18200-18400 tonni. Aga see selgus muidugi alles pдrast sхda- nagu teistegi suurte Saksa sхjalaevade puhul.
Sхja alguseks sai valmis ainult ьks raskeristleja – ”Admiral Hipper”. ”Blьcher” sai lahingukorda 20. septembril 1939 ja ”Prinz Eugen” 1. augustil 1940. ”Lьtzow” mььdi 1940. aastal suures sхprustuhinas Nхukogude Liidule, kus kandis esialgu ”Petropavlovski”, aastail 1944 – 1953 aga ”Tallina” nime. Ristleja oli Saksamaalt дra toodud ilma turbiinideta ja vaid osalise relvastusega ja nii ta jдigi, sisuliselt sai teda kasutada vaid ujuvpatareina. Seeria viiendast laevast – ”Seydlitzist” ьritasid sakslased sхja jooksul ehitada lennukikandjat, kuid see tцц jдi lхpetamata.
Allveelaevu jхuti Saksamaal sхja alguseks valmis ehitada 57. Neist 30 oli vдikesi (lдhitegevusallveelaevu), 18 keskmist allveelaevu ning 9 suurt ookeaniallveelaeva.
Kuni 1935. aastani kandis Saksamaa laevastik nimetust Reichsmarine, sealt alates Kriegsmarine. Laevastiku juhataja oli sхja algul 63-aastane suuradmiral Erich Raeder.
Inglismaa laevastik
Pдrast I maailmaasхja lхppu oli Inglismaal tohutu sхjalaevastik, kuhu 1919. Aasta 1. Jaanuari seisuga kuulus 33 lahingulaeva, 9 lahinguristlejat, 21 soomuslaeva, 114 ristlejat, 514 hдvitajat, 155 allveelaeva ning juba isegi 3 lennukikandjat.
Kui saabus rahuaeg, osutus suur osa neist laevadest tarbetuks ja nende ьlalpidamine (ka konserveerituina) riigieelarvele koormavaks. Pealegi oli suur osa laevu vananenud, eelkхige soomuslaevad ja torpeedopaadid.
Juba aastail 1920–1921 lammutati kaks lahingulaeva, erilise hoo sai Briti lahingulaevade lammutamine pдrast Washingtoni konverentsi. Sel konverentsil mддrati, et Inglismaa lahingulaevade ja lahinguristlejate kogutonnaaZ vхib olla 525000, ьle selle mддra olevad laevad tuli likvideerida. Ja nii lдkski aastail 1922 –1932 lammutamisele 17 Briti lahingulaeva ning kuus lahinguristlejat. Ьks lahingulaev mььdi Tšiilile, ьks lahingulaev uputati mдrklaevana teiste laevade suurtьkitulega ja ьks lahinguristleja uputati lihtsalt niisama merre. Paar lahingulaeva sai abilaevadeks ja tegevlaevastikku jдeti vaid kaks seeriat 381-mm suurtьkkidega relvastatud lahingulaevu, kokku kьmme laeva.
Alles jдeti ka kaks 381-mm suurtьkkidega relvastatud lahingurislejat – ”Renown” ja ”Repulse”.
Uute laevade poolest tдienes Briti laevastik kahe sхja vahel kahe lahingulaeva ja ьhe lahinguristleja vхrra. 1916. Aastal alustati nelja lahinguristleja ehitamist, kuid samal aastal toimunud Jььti merelahingus hukkus kolm Briti lahinguristlejat. Oli ilmne, et seni ehitatud lahinguristlejate kaitsekonstrktsioon on pхhjalikult puudulik. Esialgu ehitati siiski kхiki nelja alustatud lahinguristlejat inertsist edasi, kuid lхpetati siis 1918. Aastal kolme laeva edasiehitamine. Valmis sai vaid ьks - ”Hood”, millele pandi esialgse projektiga vхrreldes peale tдiendavalt 5100 tonni soomust. 1920. Aastal laevastikule ьle antud ”Hood” oli oma 44600-tonnise veevдljasurvega ning 263-meetrise pikkusega jдrgneva 20 aasta jooksul maailma suurim sхjalaev.
1922. aastal alustati Inglismaal kahe uue lahingulaeva ehitamist, mis said valmis 1927. Need – ”Nelson” ja ”Rodney” – olid Briti laevastikus ainukesed lahingulaevad, mis olid relvastatud 16-tolliste – 406-mm suurtьkkidega. Kхik ьheksa peakaliibrisuurtьkki paiknesid neil kolmes vццritekil lдhestikku asuvas soomustornis. Kuid nende laevade puuduseks oli nхrk jхuseade – vaid 45000-hobujхulise vхimsusega auruturbiinid andsid neile kiiruseks 23 sхlme. Tulevaste Saksa lahingulaevadega ei olnuks neist vхiduajajaid. Kuid arvestagem, et see oli aeg, kus inglased olid veel kindlad, et mingeid Saksa lahingulaevu ei saagi olema.
1937. aastal pandi Inglismaal kiilud maha viiele uuele lahingulaevale, mille nimedeks pдrast valmistamist said ”King Georg V”, ”Prince of Wales”, ”Duke of York”, ”Anson” ja ”Howe”. Millegipдrast relvastati need muidu korralike kaitsekonstruktsioonidega laevad 356-mm suurtьkkidega, vдiksematega kui kхigil eelmainituil. Kхik selle seeria lahingulaevad said valmis juba sхja ajal, aastail 1940 – 1942.
Lennukkikandjaid oli Briti laevastikus II maailmasхja algul seitse – ”Ark Royal”, ”Argus”, ”Courageous”, ”Eagle”, ”Furious”, ”Glorious” ja ”Hermes”. Neist ainult ьks – ”Ark Royal” – oli uus, 1938. Aastal valmis saanud laev, ьlejддnuist oli noorim 1924. Aastal valminud ”Hermes”, mis oli ьhtlasi esimene spetsiaalselt lennukikandjaks ehitatud laev Briti laevastikus. Ьlejддnud viis laeva olid I maailmasхja aegsed ьmberehitatud laevad. Sхja algul oli ehitamisel veel neli lennikikandjat – ”Illustrious”, ”Formidable”, ”Victorious” ja ”Indomitable”. Neist kahe esimese korpused olid juba vette lastud.
Ristlejaid oli Briti laevastikus I maailmasхja lхpul tohutu arv – 114. Kahe sхja vahel ьle saja neist lammutati, muudetati abilaevadeks vхi ujuvkasarmuiks. II maailmasхjast vхttis osa vaid kьmmekond I maailmasхja lхpuaastail ehitatud kergeristlejat.
II maailmasхtta astus Inglismaa 64 ristlejaga. Neist 17 oild raskeristlejad, mis jagunesid kolme tььpi. Kaks otse pдrast I maailmasхda ehitatud laeva – ”Frobisher” ja ”Hawkins” – olid relvastatud vanamoeliste kaitsekilpidega varustatud 191-mm suurtьkkidega, mis asusid igaьks omaette pццrdalusel. Alates 1928. Aastast hakkas Briti laevastikku jхudma 203-mm suurtьkkidega relvastatud ristlejaid, mille suurtьkid olid paarikaupa soomustornides. Kaks ristlejat – ”Exeter” ja ”York” – olid relvastatud kuue 203-mm suurtьkidega, kolmteist ”Country”-klassi ristlejat aga kaheksa samakaliibrilisega. Muide ”Country”-nimelist ristlejat ei olnud tegelikult olemas, see sхna tдhendab inglise keeles krahvkonda ja sellesse klassi kuulus kьmme Inglismaa krahvkondade nimelist ristlejat: ”Kent”, ”Norfolk”, ”Suffolk” , ”Berwick” jne.
Kergeristlejaid oli II maailmasхja alguseks Briti laevastikus 47. Neist 25 olid vanamoelised, aastail 1917 – 1926 ehitatud laevad, mis olid relvastatud ьksikult asetsevate, kaitsekilpidega varustatud 102-, 127- vхi 152-mm suurtьkkidega. 22 laeva olid aga moodsad, soomustornides asuvate 152-mm suurtьkkidega relvastatud ristlejad, mis hakkaid laevastikku ilmuma alates 1933. Aastast.
Inglismaa laevastik koosnes mitmeist laevastikukoondistest, mis paiknesid ьle kogu maailma. Suurim laevastikukoondis oli Inglismaa koduvetes baeeruv Home Fleet, mida juhatas admiral Charles M. Forbes.
Saksa lahingulaevade ookeaniretked
22. jaanuaril 1941 lдksid Kielilst merele Saksa lahingulaevad ”Gneisenau” merekapten Faini juhatusel ja ”Scharnhorst” merekapten Hoffmani komando all. Lahingulaevade paari ьldjuht oli seekord viitseadmiral Gьnter Lьljens. Algas operatsioon ”Berlin” – ”Gneisenau” ja ”Scharnhorsti” kahekuuline retk mццda Atlandi ookeani Briti saari varustavate laevade hдvitamiseks.
Pхhjamerele jхudnud, sхideti esialgu piki Norra rannikut pхhja poole, seejдrel aga pццrduti jдrsult edelase, et piki Islandi lхunarдnnikut Grццnimaa vetese jхuda. Kuid Islandi lхunatipu lдhedal satuti Briti valveristlejale ”Naiad” ja pццrduti tagasi. Muidugi ei olnud 133-mm suurtьkkidega relvastatud kergeristleja mingiks takistuseks 280-mm suurtьkkidega relvastatud lahingulaevadele, asi oli muus – sakslased tahtsid avaookeanile jхuda mдrkamatult. Sakslased avastasid Briti valveristleja raadiolokaatoriga ja lootsid, et see neid veel mдrganud ei ole. ”Naiadilt” aga mдrgati tulijaid siiski ja teatati sellest oma laevastikujuhatusele. Inglise laevastik alustaski ettevalmistusi Saksa lahingulaevade jahtimiseks, kuid kuna ”Naiad” kaotas mдrgatud laevad silmist, lхpetati selleks korraks ka jahiettevalmistused.
”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” aga sхitsid sel ajal tuhantkond kilomeetrit tuldud teed tagasi ja jхudnud Norra mere keskele, pццrdusid pхhjakursile.
Greenwich’i merediaani lдhedal sхideti ьle pхhja polaarjoone ja Jan Mayeni saart lддnde jдttes liiguti Jддmerele, kuni jддpirini umbes 74 pхhjalaiusel. Sealt edasi liiguti piki jддpiri lддnde, seejдrel aga piki Grцnimaa rannikut edelase.
5. veebruaril jхuti Grццnimaa lхnatipu juurde, kust pццrduti kagusse ja jхuti kolm pдeva hiljem Kanada – Inglilsma laevateele. Ja seal nдis, et tuligi vastu tхeline saak – Halifaxist vдljunud konvoi HX 106. ”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” lahknesid, et rьnnata konvoid nii pхhjast kui lхunast. Kuid siis jдrsku selgus, et konvoiga on kaasas vana, 1 maailmasхja aegne lahingulaev ”Remilles”. Admiral Lьtjens oli aga Saksa laevastiku juhatajalt admiral Raederilt saanud kategootilise instruktsiooni, et 381-mm suurtьkkidega relvastatud lahingulaevade ja lahinguristlejatega ei tohi ta mingil juhul lahingusse astuda. Ja nii tulgi konvoi HX 106 rahule jдtta.
Admiral Lьtjens vхttis oma terashiiglastega nььd kursi loodesse ja jхudnud uuesti Grццnimaa lхunatipu juurde, vхttis tanklaevadelt kьttust. Seejarel sхtis ta lхunase ja pццrdus uuesti Kanada – Inglisma laevateele. 22. veebruari hommikul kohatigi seal kolme kaubalaeva ja kahte tanklaeva, mis liikusid ilma sхjalaevade saateta. Loomulikult lasti kхik laevad pхhja.
Pдrast seda likusid ”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” edasi lхunasse, vхtsid 27.-28. veebruaril vastusхitnud tanklaevadelt veel kord kьtust ja pццrdusid nььd Aafrika, tдpsemalt Mauretaania rannikule. Seal kohatigi uut konvoid, kuid sellel oli kaitseks kaasas Briti lahingulaev ”Malaya”.
Admiral Lьtjens pццras oma laevad loodesse. 9. mдrtsil kohati ьksikut Kreeka kaubalaeva “Marathon” ja lдhemal asuv “Scharnhorst” laskis selle pхhja.
Paar pдeva hiljem vхtsid Saksa lahingulaevad kursi kхige tihedam liiklusega Euroopa – Ameerika laevateele. Ja seal satugi tхsiselt suurele saagile – 15. ja 16. mдrtsil uputati kokku 16 laeva, mis olid oma konvoidest maha jддnud ja nььd ьksikult ja grupikaupa sakslaste suurtьkitorule ette tossutasid. Korraks nдhti kaugelt ka Briti lahingulaeva “Rodney”, kuid selle 16-tollise suurtьkkidele ette muidugi ei tikutud. “Rodney” 23-sхlmiline maksimaalkiirus aga ei lasknnud sel mхeldagi 31-sхlmelist kiirust arendavate Saksa lahingulaevade jдlitamisele.
17. mдrtsil sai admiral Lьtjens kдsu reid katkestada. Seda ta tegigi ja sхitis 22. mдrtsil sisse Prantsuse sadamasse Bresti. Kahekuulise reidi tulemused oli “Gneisenau” ja “Scharnhorst” uputanud 22 laeva kogutonnaziga 116000 brt. Vдhe sellest, neil хnnestus segi ajada Kanadast Inglismaale siirduvate konvoide graafik, mis tekitas Inglise majanduse tхsiseid hдireid.
”Hoodi” ja ”Bismarcki” hukkumine.
Samal ajal kui “Gneisenau” ja “Scharnhorst” mццda Atlandit tiirutasid, tдienes Saksa laevastik uue lahingulaevaga. See oli “Bismackiga” sama tььpi “Tirpitz”, mis sai lahingukorda 25. veebruaril 1941. Seega oli nььd Saksa laevastikul neli moodsat lahingulaeva ja Saksa laevastiku juhatusel tekkis kange tahtmine teha ьks tхsine reid, kus enam ei pruugiks Briti lahingulaevade ja lahinguristlejate jдmedate suurtьkkitorude eest arglikult pageda. Vдrskelt valminud “Tirpitz” otsustati seekord siiski veel koduvetesse harjuma jдtta ja merele minna “Bismarcki”, “Gneisenau”, “Scharnhorsti” ja ristleja “Prinz Eugeniga”. Staabipaberitel kandis plaaneritud reid nimetust “Rheinьbung” – “Хppus Reinil”. “Bismarck” ja “Prinz Eugen” pidid merele minema Gotenhafenist “Gneisenau” ja “Scharnhorst” Brestist. Kokku pidi saadama alles Atlandil.
Vдljasхit sellele operatsioonile oli mддratud 4. Maile, seega saanuksid “Gneisenau” ja “Scharnhorsti” mehed vahepeal poolteist kuud kindlat maad all tunda.
Aga plaan paberil ei tдhenda veel seda, et nii lдhebki. Nii ka seekord. 6. Aprillil tegi Inglise lennuvдgi хhurьnnaku Brestis seisvatele Saksa lahingulaevadele ja “Gneisenau” sai lennukitorpeedo tabamuse paremasse pardasse just arhtrisuurtьkitorni ette. Lisaks augule korpuses kхverdusid ka kaks sхuvхlli ja laev vajas pхhjalikku, kuudepikkust remonti.
23. aprillil aga sхitis ristleja “Prinz Eugen” omakorda tхenдolist Inglise pдritoluga magneetmiinile ja sai vigastuse, mille parandamine vхttis aega mitu nдdalat. Sellega oli aga juba 4. mai, “Rheinьbungi” alguspдev mццdas.
Saksa merevдe staabis Seekriegsleitung’is tuli operatsioon “Rheinьbung” uuesti pхhjalikult lдbi vaadata. Lisaks eespool nimetatud “Gneisenau” ja “Prinz Eugeni” vigastusele osutus lahinguvхimetuks ka “Scharnhorst”. Tal oli mingi hдda turbiinides, mis samuti vajas mitmekuulist remonti. Seega oli mддratud tдhtajal lahingukorras vaid lahingulaev “Bismarck”, mis seisis Gotenhafenis. Maikuu esimesel dekaadil pidi korda saama ka Gotenhafenisse tulnud “Prinz Eugen”. Need kaks laeva, kaks korda vдhem esialgu planeeritust, jдidki nььd “Rheinьbungi” lццgijхuks. Peale “Bismarcki” ja “Prinz Eugeni” pidid merele minema veel viis tanklaeva ning kaks kuivlastilaeva, et varustada sхjalaevu avaookeanil.
12. mai ennelхunal ilmus mereleminekuks valmistuvaid sхjalaevu inspikteerima kхrge komisjon, kхrgem vхimalikest: Hitler, laevastiku juhataja admiral Raeder, feldmarssal Wilhelm Keitel ja hulk muid ьlitдhtsaid valitsus- ja sхjavдejuhte. Hitler oli laevastiku asjades vхhik, kuid talle meeldisid suured sхjalaevad. Ka “Bismarcki” ja “Prinz Eugeniga” jдi ta rahule ning andis loa neil merele minna.