Биофизика
Joonis: ribaspektri nдidis kхrgrхhu elvhхbeauru-lambis.
Tahkes kehas asuvad aatomid nii tihedasti koos, et iga ьksiku aatomi energianivoo muutub vдga ebamддraseks. Kui tahket keha, nдiteks metalli vхi sьtt kuumutada, siis see hakkab valgust kiirgama. Madalamal temperatuuril on see kiirgus pikemalainelisem, nдhtavaks muutub see tumepunasena kusagil 600 °C juures. Temperatuuri edasisel tхstmisel hakkab domineerima jдrjest lьhemalainelisem kiirgus, muutudes silmale nдhtavalt kollakaks, valgeks (nagu Pдike) vхi isegi sinakaks (nagu kuumad tдhed). Niisugustes kuumutatud tahketes kehades on kiirguse energiaallikaks aatomite (molekulide) soojusliikumine, mis pхrgetel ‘ergastab’ elektrone, lьkates neid ajutiselt kхrgematele niivoodele, kust nad siis kohe jдlle alla kukuvad, kiirates kvante. Kuna aatomid asuvad vдga tihedalt, siis on ka lubatud energianiivood vдga tihedalt ligistikku, nii et igasuguse energiaga kvantide kiirgumine on vхimalik. Sellest tulenevalt on kuumutatud tahkete kehade kiirgus pideva spektriga. Kuumutatud gaasides aga kiirgub ikkagi joon- vхi ribaspekter. Nagu цeldud, on madala temperatuuriga kehades lьhilaineliste (kхrge energiaga) kvantide kiirgumine vдhetхenдone ja neis domineerivad pikemalainelised kvandid. Nдiteks Maa keskmine temperatuur on umbes 290 °K ja Maa kiirgab kosmosesse infrapunast kiirgust lainepikkuse maksimumiga umbes 10 m. Seevastu Pдikese temperatuur on umbes 6000 °K ja tema kiirgusmaksimum on 0.5 m lainepikkuse juures. Hххglampide niidi temperatuur on umbes 2000-3000 °K ja kiirgusmaksimum umbes 1 m juures. Nagu nдeme, on silm kohastunud nдgema just selles spektripiirkonnas, kus Pдike kiirgab maksimaalselt. Seevastu hххglampide spektrist suurt osa silm ei nдe. Sellepдrast ongi hххglampide valgusviljakus (valguslik kasutegur) suhteliselt madal (10-20%).
Joonised: Pдikese ja hххglampide spektri nдited.
Mateeria lainelised omadused: kvantmehaanika kui lainemehaanika
Uurides musta tahke keha kiirgusspektrit leidis Max Planck (1900), et see vastab energia juhuslikule jaotusele ainult tingimusel, et mitte igasugune kiirgumine ei ole vхimalik, vaid ainult kiirgumine portsjonite, kvantide kaupa, mille igaьhe energia ja vхnkesagedus on seotud jдrgmiselt:

kus on vхnkesagedus ja h nn. Planck’i konstant, mis on ьks looduse universaalsetest konstantidest. Veidi hiljem leidis Alber Einstein oma ьldrelatiivsusteooriast et elementaarosakeste (prootonite, elektronide jne.) mass ja energia on omavahel seotud:

kus c on valguse kiirus. Nendest kahest valemist jдrgneb, et kvandil (footonil) kui elektromagnetiliste lainete ‘paketil’ peab siiski olema ka mingi mass
.
Seega on footon kahesuguste omaduste, nii lainepakett kui ka massiga osakene. De Brouglie (1927) arendas seda mхtet edasi, et absoluutselt iga osakene, millel on mass, omab samaaegselt ka lainelisi omadusi. Kui eelmine valem teisendada, saame
,
kust

See valem on kirjutatud footonite jaoks, mis alati liiguvad kiirusega c ja ei saa kunagi liikuda vдiksema kiiruega. De Brouglie aga oletas, et massi ja lainepikkust siduv valem kehtib iga osakese kohta, ka nende kohta, mis vхivad seista paigal vхi liikuda valguse kiirusest vдiksema kiirusega. Sellisel juhul valem sisaldaks valguse kiiruse asemel osakese (keha) tegelikku kiirust
Vaatame, mida see hьpotees tдhendaks Bohri aatomimudelis tiirleva elektroni kohta, milline oleks selle ‘lainepikkus”?
Elektroni kineetiline energia orbiidil, millele vastas tдisarv n oli

Avaldades siit kiiruse v saame

ja vastava elektroni lainepikkuse

Vхrdleme elektroni lainepikkust Bohri raadiusega

ehk

Viimases valemis lisasime raadiusele indeksi n nдitamaks, et tegu on just nimelt tдisarvule n vastava raadiusega. Valem ise aga nдitab, et tдisarvule n vastavale orbiidile mahub just nimelt n tдislainet. Tuletame meelde, et kхrgemal orbiidil on elektroni kiirus vдiksem, seega lainepikkus suurem. Siit jдreldub, et orbiidi ьmbermххt (ka raadius) suureneb kahel pхhjusel: elektroni lainepikkus suureneb ja orbiidile paigutatavate lainete arv ka suureneb. Siit tulenebki vдliste orbiitide lдbimххdu kiire kasvamine kui elektroni summaarne energia hakkab nullile lдhenema (elektron kaugeneb tuumast vдga kaugele).
Lainemehaanika alged
Lained on ruumis edasilevivad vхnkumised. Edasilevimine tuleb sellest, et mingis ruumipunktis toimuv muutus kutsub esile sarnase muutuse naaberpunktis, aga veidi hiljem. Elektroni orbiidil ringlevad samuti lained, kuid kummas suunas? Et eelissuunda ei ole, siis levivad lained mхlemas suunas liikudes vastamisi. Kui seejuures on veel orbiidil tдisarv laineid, siis tekib resultatiivselt nagu laine seiskumine, vastassuunalised levimised kompenseeruvad. Seega, elektron aatomi orbiidil moodustab seisva laine. Ьldse, madalama potentsiaalse energiaga ruumiosas kinnihoitavad lained moodustavad alati seisvad lained, ja seda madalama potentsiaaliga ruumiosa kutsutakse ‘potentsiaaliauguks’. Gravitatsioonivдljas on kahemххtmeline potentsiaaliauk nдiteks kaev, kus ergastatud lained peegelduvad kaevu seintelt ja moodustavad veepinnal seisvaid laineid. Kolmemххtmeline elektripotentsiaali auk on nдiteks tuuma ьmbrus, mis hoiab elektrone kinni kui seisvaid laineid. Seisvat lainet kirjeldav matemaatika on lihtsam kui levivat lainet kirjeldav, sest ajalisi muutusi ei esine ja vastav diferentsiaalvхrrand aega ei sisalda.
Juba varem leidsime, et vхnkumiste vхrrand on teist jдrku diferentsiaalvхrrand. Nдiteks massi ajaliste vхnkumiste jaoks oli pхhiprintsiip, et tasakaalu poole suunatud jхud on vхrdeline hдlbega tasakaalupunktist, seega kiirendus on vхrdeline hдlbega tasakaalupunktist. Ruumilise vхrrandi pхhimхte on sama, ainult jхu ja kiirenduse mхistet siin kasutada ei saa:

Vхrrand on ьhemххtmeline, kus mingi suurus A lainetab x-telje suunas. Kui lainetus vхib esineda kolmes ruumisuunas, siis kirjutatakse lainefunktsiooni lьhidalt
,
kus

Asendades
saame

Et lainete oluliseks parameetriks on mitte kiirus, vaid energia, siis avaldame kiiruse kineetilise energiaga kui koguenergia ja potentsiaalse energia vahega:

ja

See on
kvantmehaanika pхhivхrrand, nn. Schrцdingeri
vхrrand, ja tema kolmemххtmeline lahend esitabki
lainefunktsiooni, mis kirjeldab elementaarosakest kui seisvat lainet
potentsiaaliaugus. Viimane tingimus tдhendab, et lahend on
olemas kui koguenergia on negatiivne. Selle vхrrandi ruumiline
(kolmemххtmeline) lahend esitabki elementaarosakese kui
vхnkumise. Lainetav osakene vхib esinaeda teatud
tхenдosusega igas ruumipunktis. Osakese esinemise
tхenдosuse tihedust kirjeldab lainefьnktsiooni ruut
ja tema leidmise tхenдosus ruumiosas dV on
.
Tuuma ьmber tiirleva elektroni korral on koguenergia mддratud
Bohri aatomi jaoks leitud tingimustega ja lainete arv mingil
energianivool on vхrdne tдisarvuga n, mis
iseloomustas seda energianivood.
Oluline on tдhele panna, et Schrцdingeri vхrrand ei sisalda aega, seega elektroni leidmise tхenдosus mingis punktis on kogu aeg ьks ja seesama, elektron asub kogu aeg mingis piiratud ruumiosas. Elektroni hoiab selles ruumiosas elektrivдli, mille potentsiaal on negatiivne, st., mis tхmbab elektroni. Tхmbavat, madalama potentsiaaliga (elektroni potentsiaalse energiaga) ruumiosa nimetatakse ‘potntsiaaliauguks’, analoogia pхhjal auguga maapinnas, kuhu sissekukkunud kehad sealt ise enam vдlja ei pддse. Tuumale lдhenenud elektron ongi kukkunud potentsiaaliauku. Joonisel on nдidatud lihtsaim ьhemххtmelise potentsiaaliaugu juht, kus vдljaspool ‘auku’ on potentsiaal ьhtlaselt kхrgem ja augus sees ьhtlaselt madalam, tuletades meelde nдiteks kaevu maapinnas. Elektroni lainetamist niisugune potentsiaaliaugus on matemaatiliselt lihtne arvutada, sest summaarne energia E-Ep on augus sees kхikjal sama ja vхrrand (???) laheneb sinusoidaalsete vхnkumistena. Tдhtis on, et vхrrand ei lahene mitte igasuguse energiavддrtuse puhul, vaid ainult niisuguste puhul, mis vхimaldavad augu mххtmesse paigutada tдisarvu poollaineid. Sisuliselt tдhendab see tingimus, et augu servas, kus potentsiaal jдrsult tхuseb, peab elektroni leidmise tхenдosus olema null (vt. joonist). Siit tulenebki potentsiaaliaugus asetseva lainetava elektroni lubatud energia kvantiseeritus, mille tulemusena vхrrand laheneb ainult teatud tдisarvuliste kordajatega n seotud energiavддrtuste jaoks. Kvantarvu n mхte on sama, mis Bohri aatomis, ta seob elektroni lubatud energia Plancki konstandi h kaudu vхnkesagedusega, lainepikkusega, mis tдpselt mahub ‘potentsiaaliauku’.
Kuigi elektroni leidmise tхenдosus mingis ruumipunktis on konstant, sхltub see oluliselt, millist ruumipunkti me vaatleme. Nдiteks potentsiaaliaugu serval on see null ja on null iga poollaine jдrel. Poollaineid on seda rohkem, mida kхrgem on elektroni energia. Muide, tдpselt null on elektroni leidmine seina-ддres ainult siis kui ‘sein’ on lхpmatu kхrge, st. potentsiaaliauk on vдga sьgav, vдga madala pontentsiaaliga. Madalasse seina tungib elektron veidi sisse, ja kui see sein ei ole mitte vдga paks, siis ulatub lektroni lainetus veidi ka naaberauku (Joonis tunnelefekti kohta). Seega, elektron, mis asub piiratud madala potentsiaaliga ruumiosas vхib siiski teatud vдikese tхenдosusega sattuda ka naaberauku, kuigi nende vahel on sein. Seda nдhtust nimetatakse tunneleffektiks ja sellel on bioloogias suur tдhtsus elektroni ьlekandeprotsessides: Kui lдhestikku asuvad kaks aatomit, siis vхib elektron kanduda ьle ьhelt teisele, kuigi vahepeal on kхrge potentsiaaliga ruumiosa (‘sein’).
Nagu цeldud, on Schrцdingeri vхrrand lihtne lahendada ja annab siinusekujulised lained ainult siis kui summaarne energia on potentsiaaliaugus konstantne. Aatomituuma ьmbruses aga on potentsiaaliauk hoopis sьgava lehtri kujuline, langedes pццrdvхrdeliselt kaugusega tuumast. See teebki vхrrandi lahendamise keeruliseks ja annab tulemuseks mitte konstantse lainepikkusega siinuselised lained, vaid pidevalt lьheneva lainepikkusega lained, seda lьhema lainepikkusega, mida madalam on potentsiaal antud kaugusel. Kirjutame need lahendid vesiniku aatomi jaoks siiski vдlja, sest nendest tulenevad kvantarvud, n, l, ja m, mis mддravad elektronide vхimaliku paigutuse aatomis.
Elektroni lainetus vesiniku aatomis
Schrцdingeri vхrrandi lahendamine ьmber tuuma asetseva elektroni jaoks on eelmises punktis vaadeldust keerukam kahel pхhjusel: esiteks, lahend ei ole mitte ьhemххtmeline, vaid kolmemххtmeline ja potentsiaaliauk ei ole mitte sileda pхhjaga, vaid lehtrikujuline. Kuna probleem on ilmselt tsentraalsьmmeetriline, siis on otstarbekas Schrцdingeri vхrrand kirjutada ruumilistes polaarkoordinaatides r, ja Tuletame meelde, et rist-ja polaarkoordinaadid on omavahel seotud jдrgmiselt:
ja

Asendades need Scrцdingeri kolmedimensionaalsesse vхrrandisse saame matemaatiliselt jдrgmise ьldvхrrandi elektroni kohta vesiniku aatomis
Siin me on elektroni mass. Selle vхrrandi lahendamine ьldjuhul ei olegi vхimalik, vaid vaja on teha teatud eeldusi. Nimelt eeldatakse, et kolmemххtmeline lainefunktsioon avaldub kolme ьhemххtmelise lainefьnktsiooni korrutisena:

See on fььsikaliselt vдga oluline koht, eeldades, et vхnkumised kolmes eraldi ruumi suunas toimuvad sхltumatult, ьksteist mхjutamata. Elektroni summaarne energia kujuneb vдlja kolmesuunaliste vхnkumiste energiate summana. Rakendades seda eeldust ja tehes matemaatilised teisendused saame kolm eraldi vхrrandit, igaьks oma koordinaadis toimuvate vхnkumiste kohta:



Nendes vхrrandites m ei ole elektroni mass vaid mingi tдisarv, samuti nagu
Esimene kolmest vхrrandist lahendub vдga lihtsalt. Nagu oodatud, on vхnkumised polaarnurga suunas siinuselised, sest asimuudi suunas on ju potentsiaalne energia konstantne. Tдisarv m on siin lubatud energiat mддrava kvantarvu rollis.

Samuti annab siinuselise lahendi teine vхrrand, sest ka polaarnurga suunas on potentsiaalne energia konstantne. Siin on aga lahend keerukam, sest sisldab kahte kvantarvu, m ja Keerukaim lahend on aga raadiusesuunaline, sest siin on potentsiaalne enegia muutlik, pццrdvхrdeline raadiusega. Ometi onkasee lahendatud ja leitud tingimused kvantarvu n jaoks, mille puhul lahend on olemas (lubatud energiate vдartused).
Ьlatoodud vхrrandites on kvantarvud esitatud siiski keerukamal kujul kui lihtsas Schrцdingeri vхrrandis. Pхhjus on selles, et, nagu mainisime, on elektroni summaarne energia nььd mддratud kolme energia summaga, vastavalt igas koordinaadis toimuvale vхnkumisele. Keemiliste ja fььsikaliste protsesside jaoks on aga tihti kхige tдhtsam summaarne energia, pealegi vхimaldaks ьhe summaarset energiat vдljendava kvantarvu sissetoomine siduda kolmemххtmeliselt vхnkuva elektroni ьhemххtmeliselt tiirleva elektroni kvantiseeritud energiaga, nii nagu see oli Bohri aatomis. Seega, tuleks tuua sisse peakvantarv n, mis nдitab kхigis koordinaatides toimuvate vхnkumiste energiate summat, ja kхrvalkvantarvud, mis nдitavad, kui suur osa summaarsest energiast on jaotunud ьhe vхi teise koordinaadi suunas. Niisuguset loogikast tulenebki, et vхrrandid ja jaoks sisaldavad juba ise mingeid tдisarve, mis on allutatud tдisarvule n, mis ei sisaldu R vхrrandis vaid tuleneb selle lahenduvuse tingimusena. See alluvuste jada on jдrgmine:
Tдisarv n, peakvantarv, vхib omada tдisarvulisi positiivseid vддrtusi alates nullist: n=0, 1, 2, 3, ...
Fььsikaliselt, n nдitab vхngete (lainete) koguarvu raadiuse r ja tхusunurga suunas kokku.
Valemis
???
kus l vхib omada positiivseid tдisarvulisi
vддrtusi 0, 1, 2, 3, ...n-1. Suurust l nimetatakse
orbitaalkvantarvuks ja see nдitab, mitu vхnget on
tхusunurga suunas. Vхnked asimuudi suunas
ei muuda elektroni energiat muidu kui aatom ei asetse vдlises
magnetvдljas. Seetхttu ei olegi asimuudisuunalisi vхnkeid
energiat mддravate vхngete koguarvu sisse loetud ja
kvantarvu m nimetatakse magnetkvantarvuks. Tema lubatud
vддrtused on allutatud orbitaalkvantarvu l
vддrtustele ja vхivad olla vahemikus –l..0..+l.
Seega, seoses sellega, et ruum on kolmemххtmeline, on elektronil kolm kvantarvu, mis iseloomustavad vхngete arvu iga koordinaadi suunas. Selleks, et ьks kvantarv iseloomustaks vхimalikult hдsti koguenergiat, on vхrrandid lahendatud nii, et peakvantarv n vastab kahe koordinaadi raadiuse ja tхusunurga suunas toimuvate vхngete koguarvule.Asimuudi suunas toimuvad vхnked ei mхjuta elektroni koguenergiat muidu kui aatom ei asetse vдlises magnetvдljas, seetхttu on magnetkvantarv m summast vдlja jдetud. Peame meeles jдrgmised reeglid:
n=1,2,3,4,5....
l=0, 1, 2 ...(n-1)
m=0, ±1, ±2, ...±l.
Peakvantarv n vхib omada positiivseid tдisarvulisi vддrtusi.
Orbitaalkvantarv ehk kхrvalkvantarv l vхib omada tдisarvulisi vддrtusi alates nullist kuni ьhe vхrra vдiksema vддrtuseni kui n. See tдhendab, et tхusunurga suunas ei pruugi toimuda ьhtegi vхnget, vхib toimuda ьks, kaks jne, vхnget, kuid vдhemalt ьks vхnge peab jддma raadiuse suunale, muidu kaotaks aatom raadiusemххtme, mis on ju ainuke pikkuse dimensiooniga suurus kolme polaarkoordinaadi hulgas.
Magnetkvantarv m on allutatud kхrvalkvantarvule ja vхib omada vддrtusi alates –l lдbi nulli kuni +l –ni. Keemikud on mugavuse mхttes tдhistanud kvantarvude vддrtusi ka tдhtedega:
Peakvantarvu jaoks: K(n=1); L(n=2); M(n=3); N(n=4) jne
kхrvalkvantarvu jaoks: s(l=0); p(l=1); d(l=2) f(l=3).
Joonisel on illustreeritud rariaalkomponendi R kuju sхltuvalt peakvantarvu n ja kхrvalkvantarvu l vдartustest. Kui n=1 siis on elektronil ainult ьks laine ja see peab olema raadiusesuunaline (l=0). Laine ei ole aga siinuseline, vaid muutub vдga kхrgeks ja teravaks tuumale lдhedases ruumiosas, seoses sellega, et seal potentsiaaliauk kukub kiiresti sьgavaks. Kui n=2 ja l=0, on raadiusesuunas kaks lainet, kui n=3 ja l=0, on raadiusesuunas kolm lainet. Nььd on