Биофизика

on vхrdeline ruutjuurega kineetiliset energiast, seega ka temperatuurist. Siiski, see viimane annab suhteliselt vдikese efekti ja peamine on eksponent-tegur. Seetхttu esitatakse keemiliste reaktsioonide temperatuurisхltuvuste uurimisel need tavaliselt teljestikus logaritm reaktsiooni kiirusest (y-telg) vs. 1/RT (x-telg), millises esituses sхltuvus kujuneb lдhedaseks sirgele tхusuga -Ea. See on tuntud kui Arrheniuse graafik.


Molekulide mххdu ja kьlgetхmbe arvestamine: reaalne gaas


Nagu selle peatьki alguses tuletasime, on normaalrхhul gaasides molekulide-vaheline kaugus umbes kьmme korda suurem nende diameetrist. Seega, gaasi saaks umbes 1000 korda kokku suruda enne kui molekulid pidevalt naabri mхjusfдari satuvad (lineaarmххt kaugus vдheneb kuupjuurega ruumalast!). Molekulide endi ruumala moodustab umbes tuhandiku gaasi koguruumalast normaalrхhul. Isegi vдhema kui tuhandekordse ruumala vдhendamise ja rхhu tхusu juures hakkab gaaside olekuvхrrand ebatдpseid tulemusi andma, kui molekulide omaruumala ei ole arvesse vхetud.

Teiseks, gaaside ideaalne teooria arvestab tдiesti elastsete pхrgetega, mille juures molekulidevahelisi sidemeid ei teki, vaid molekulide kineetiline energia on jддv. Tegelikkuses on aga molekuide vahel mitte ainult tхukavad jхud (elektronkatete vaheline tхukumine), vaid teatud mддral ka tхmbavad jхud. Nende olemasolu tulemusena muutuvad molekulidevahelised pхrked sarnaseks kleepuvate piljardikuulide pхrgetega: kuulide suurtel kiirustel kleepumisjхud ei ole tдhelepandavad, kuid vдikeste kiiruste puhul vхivad kuulid kokku leepuda. Molekulide vastastikuse toime potentsiaalse energia kхver on esitatud Joonisel. Teatud kaugusel toimivad tхmbejхud, mis vдhendavad potentsiaalset energiat, molekulide edasisel lдhenemisel aga domineerivad elektronkatete-vahelised tхukejхud ja selles piirkonnas potentsiaalne energia kasvab kiiresti. Kui pхrkuva molekuli kineetiline energia on suur, lдbib ta potentsiaalse energia miinimumi lohu kiiresti ja pхrkub tagasi kхrgenev potentsiaalse energia barjддrilt. Aeglastel molekulidel on aga suurem tхenдosus saada pььtud potentsiaalse energia miinimumi lohku, muidugi juhul kui seda lohku lдbides osa energiat eemaldub, nдiteks samaaegsel pхrkel kolmanda molekuliga vхi infrapunase kvandi kiirguse teel. Neid molekule siduvaid jхude nimetetakse Van der Waalsi jхududeks ja need on looduses vдga olulised: tдnu nendele moodustuvad vedelikud (vesi), biomembraanid, valgumolekulide kompleksid, need on rakke kooshoidvate jхudude aluseks jne.

Van der Waalsi jхudusid klassifitseeritakse orientatsiooni-, induktsiooni- ja dispersioonijхududeks.

Orientatsioonijхud toimivad polaarsete molekulide pьsivate dipoolmomentide vahel. Nende mхju on pццrdvхrdeline kauguse kuubiga kuni kuuenda astmega, seega vдga lьhikestel distantsidel. Pьsiv dipoolmoment on nдiteks vee molekulil ja see termin tдhendab positiivse ja negatiivse laengukeskme mittekokkulangemist, = laeng x distants.

Polarisatsioonijхud on orientatsioonijхududega sarnased, kuid ьks kahest molekulist ei peagi pьsivat dipoolmomenti omama. Teine, dipoolmomenti omav molekul liigutab oma elektrivдljaga esimese molekuli laengukeskmed paigast, nii et need enam kokku ei lange ja tekib indutseeritud dipool. Siin on jхud pццrdvхrdeline r6.

Klassifitseeritakse veel nn. hetkelisi dipooljхudusid, mis peaksid sarnased olema hetkeliste sidemete moodustumisele. Nдiteks vesinik-sideme tььpi doonor-aktseptorside, kuid mitte tingimata vesiniku ja hapniku, vaid ka teiste aatomite vahel, vхib moodustuda erinevate molekulide aatomite vahel, sidides nii molekule omavahel. Van der Waalsii jхudude suhtelised suurused ja tььbid mхnedes ainetes on antud Tabelis.


Tabel. Van der Waalsi jхud


Aine Dipoolmoment Orientatsiooni Induktsiooni Dispersiooni

[debai] 106 ergxcm6 106 ergxcm6 106 ergxcm6


CO 0.12 0.0034 0.057 67.5

HJ 0.38 0.35 1.68 388

HBr 0.78 6.2 4.05 176

HCl 1.03 18.6 5.4 105

NH3 1.5 84 10 93

H2O 1.84 190 10 75


(siin on jхud antud vanas fььsikalises, nn. Centimeeter-Gramm-Sekund sьsteemis, kus

erg on tцц, mida teeb jхuf ьks dььn teepikkusel 1 cm

dььn on jхud, mis annab massile 1 g kiirenduse 1 cm s-2).


Paneme tдhele, et orientatsioonijхud on suurimad vee molekulide vahel, millel on ka suurim dipoolmoment. Induktsioonijхud on suhteliselt vдikesed, kuid dispersioonijхud vхivad olla pдris tugevad. See nдitab, et viimane tььp jхudusid omab osaliselt keemilise sideme iseloomu.


Molekulide oma-ruumala ja Van der Waalsi jхudude arvestamiseks on gaaside olekuvхrrandisse sisse toodud vastavad parandid:

Siin konstant b tдhistab molekuli omaruumala, mis tuleb koguruumalast lahutada kokkusurumisele alluva ruumala leidmiseks. Liige a/V2 kujutab endast nn. “siserхhku”, mis tuleneb molekule siduvatest jхududest ja arvestatakse olevat pццrdvхrdeline ruumala ruuduga. See avaldis peab ligikaudu kirjeldama molekule siduvate jхudude suurenemist nende lдhenedes. Kuna molekulidevaheline kaugus kahaneb kuupjuurega ruumalast, siis pццrdvхrdelisus ruumala ruuduga tдhendab kuuenda astme sхltuvust kaugusest, nii nagu Van der Waalsi jхududel tхepoolest on. Kui ruumala vдhenedes siserхhk suureneb, siis jдrjest vдhem jддb vдlisrхhku p, kuni selleni, et teatud ruumala juures vдlisrхhk kaob hoopis. Selles seisundis gaas muutub vedelikuks. Matemaailiselt on avaldis (???) kuupvхrrand V suhtes, mis vхib omada korraga kuni kolme lahendit. Sellel ei ole aga tдielikku fььsikalist sisu, sest gaaside olekuvхrrandisse sissetoodud parandusliikmed on ikkagi ligikaudsed ja empiirilised. Vхrrandi tдhtsaim vдljund on vхimalus arvutada, missuguse temperatuuri, ruumala ja rхhu kombinatsiooni juures mingi aine veeldub, s.t.esineb vedelas ja gaasilises faasis korraga. Nдitena on Joonisel esitatud CO2 isotermid (P-V sхltuvused konstantse temperatuuri juures). Kхrgemal kui 304 K temperatuuril ei ole vхimalik CO2 rхhu abil veeldada (punkt K, 72.9 atm). Rхhku vхib tхsta kuitahes kхrgele, kuid vedeliku pinda ei teki, vaid gaas lihtsalt tiheneb ьle kogu ruumala. Viirutatud osa parempoolne ддr nдitab, kuidas veeldumisrхhk vдheneb temperatuuri langedes, nдiteks 273K juures on see veidi alla 50 atm. Matemaatiliselt on see ala, kus vхrrandil (???) on kolm lahendit. Kui veeldumisrхhk on saavutatud ja ruumala edasi vдhendada, siis rхhk enam ei muutu ja jдrjest rohkem gaasi kondenseerub vedelasse olekusse. Sellele protsessile vastavad horisontaal-lхigud Joonisel. Samal ajal annab Van der Waalsi vхrrand keeruka kхverjoone kolme ruumala vддrtusega, mis vastavad samale rхhule. See tдhendab, et tegelikkuses on selles osas lхpmata palju ruumala vддrtusi sama rхhu juures, vхrrand aga annab neid ainult kolm. Fььsikaline mхte on jдllegi viirutatud ala vasakul ддrel, mis nдitab, kui suure ruumala juures kogu gaas on veeldunud (kхik molekulid lдhestikku) ja edasine ruumala vдhendamine on seotud rхhu ьlikiire tхusuga (vedelik ei ole praktiliselt kokkusurutav). Seega, vaatamata ebatдpsusele veeldumisprotsessi kдigu kirjeldamisel, on Van de Waalsi vхrrandist palju kasu, sest ta annab korrektsed rхhu, temperatuuri ja ruumala vддrtused, mille juures veeldumisprotsess algab ja millal kogu gaas on veeldunud.


VEDELIKUD


Aine lдheb vedelasse faasi kui molekulide soojusliikumise kineetiline energia RT on vдiksem molekulidevaheliste tхmbejхudude poolt pхhjustatud seoste energiast. Vedelikes molekulid asetsevad ligistikku, kuid translatoorne liikumine on siiski vхimalik, ilmselt sidemete ebapьsiva iseloomu tхttu, mis vхimaldab molekulil osa aega vabalt uidata. Tekivad ka omavahel seotud molekulide suuremad rьhmad, doomenid, mis liiguvad teiste samasuguste suhtes. Kuna vedelikus molekule seovad Van der Waalsi jхud ja soojusliikumine pььab neid sidemeid lхhkuda, siis molekulide translatoorse liikumisega seotud nдhtused, nagu difusioon ja viskoossus, temperatuurigaseotud nagu keemilised reaktsioonidki: neis nдhtustes osalevad ainult suurema energiaga molekulid. Nдiteks difusioonikonstant

Vedeliku eriomaduseks gaasiga vхrreldes on pind. Pinnalдhedased molekulid on erilises seisundis, sest neile mхjuvad tхmbejхud neljast kьljest ja sissepoole, kuid mitte vдljapoole. Selle tulemusena tekib resultatiivne sissepoole tхmbav jхud, mis seob pinnalдhedased molekulid jдrgmise kihiga ja ei lase neil ruumi laiali lennata. Pinnalдhedased molekulid moodustavad nagu kile, mis pььab kokku tхmbuda ja omandada nii vдikese pindala kui vхimalik.


Pindpinevus


Pinna pььe kokku tхmbuda on saanud nimeks vedeliku pindpinevus. Pindpinevuse tulemusena pььab vabalt ruumis hхljuv vedelikutilk vхtta kera kuju, sest keral on kхige vдiksem pinna-ruumi suhe. Pindpinevust iseloomustatakse tхmbejхuga pinna pikkusьhiku kohta, nii et piinajoonele mхjuv jхud

Pindpinevustegurit saab mддrata nдiteks katsest, mis on kujutatud Joonisel. Siin kaks pinda (ьlemine ja alumine) pььavad liikuvat raami tхmmata jхuga, mis on vхrdeline liikuva osa pikkusega. Kaudsemalt, kuid tдpsemalt saab pindpinevust mдarata nдiteks tilga suuruse vхi kapillaartхusu kaudu. Pindpinevus pхhjustabki tilkade, mullide ja vahu moodustumise. Mullide (nдit. seebimullide) puhul on siiki veel oluline, et kilet moodustav vedelik oleks piisavalt viskoosne ja ei voolaks kiiresti pindadevahelt дra. See mдarab mulli eluea. Puhta vee pindpinevus on 75 dn cm-1 = 0.075 N m-1, seebiveel on see aga ainult 0.045 N m-1. Temperatuuri tхustes pindpinevus vдheneb ja teatud temperatuuril (nn. kriitilises punktis) jхuab nullini. See on seesama temperatuur, mille puhul gaasi kokkusurudes vedeliku pinda enam ei teki.

Kumera pinna all (nдiteks muuli sees) tekib lisarхhk, kuna mulli pind pььab vдheneda ja mulli kokku suruda. Selle lisarхhu suurus on

kus r on mulli raadius. Nдiteks 1 mm raadiusega хhumullis on lisarхhk

,

1 m raadiusega mullis aga juba 150 kPa, seega ьle kahekordse atmosfддrirхhu. Mulli tekkimine vedelikus on ддrmiselt raske kui alustada tuleb nanomeetrilisest mххdust, sest selleks oleks vaja enam kui tuhandekordset atmosfддrirхhku.

Kapillaarsus


Vedeliku pindpinevus on ka kapillaarsusnдhtuse aluseks. Ainult et siin tulevad lisaks vedelikumolekulide omavahelistele tхmbejхududel arvesse ka Van der Waalsi tхmbejхud vedeliku ja seda ьmbritseva tahke keha (nдit. toru seina) vahel. Kui vedelikumolekulide omavaheline tхmme on tunduvalt tugevam kui vedeliku ja seina vahel, siis niisugune vedelik on seina suhtes mittemдrgav. Vastupidi, kui vedelikumolekulide omavaheline tхmme on tunduvalt nхrgem kui vedeliku ja seina vahel, siis niisugune vedelik on seina suhtes mдrgav. Vahepealsed jхudude suhted tдhendavad osalist mдrgamist vхi mittemдrgamist.

Mдrgava vedeliku seinaддrsed molekulid liibuvad tugevasti seinale ja jдrgnevad molekulid liiguvad isegi seina mццda kхrgemale, mццdudes eelmistest soojusliikumise tхttu. Niiviisi ‘ronib’ vedelik seina mццda ьles ja tekib nхgus pind, nn. menisk. Tдieliku mдrgamise korral on meniski ьlaserva nurk vдga terav, praktiliselt on vedeliku pind seinaga paralleelne. Selle juhu jaoks on kerge arvutada vedeliku kapillaartхusu kхrgust peentes torudes.

Olgu kapillaariraadius r, seega ьmbermххt 2r. Ьles-suunatud kapillaarjхud on vхrdne ьmbermххdu pikkuse ja pidpinevuskoefitsiendi korrutisega:

Vedelik tхuseb seni kuni kapillaarjхud ja veesamba raskus tasakaalustavad teineteist:

,

kus r on vedeliku tihedus ja h kapillaartхusu kхrgus. Sellest vхrdusest avaldame h:

,

kus g on vedeliku ruumalaьhiku kaal ehk erikaal. Kasutades vee jaoks =0.075 N m-1 arvutame vee kapillaartхusu kхrguse hдstimдrgavates taimede juhtkimpudes sхltuvalt toru raadiusest:


r (m) h (m) vastava kхrgusega taimed


10-4 0.152 heintaimed


10-5 1.52 pххsad


10-6 15.2 puud


Seega, kui veevarustus toimuks ainult kapillaarjхudude toimel, peaks puudel veejuhtetorude (ksьleemitorude) raadius olema alla 1 m. Maailma kхrgeimate puude, sekvoiade kхrgus on 100 m ringis ja neil peaks ksьleemi lдbimххt olema 0.1 m suurusjдrgus. Tegelikult on ksьleemitorude raadius suurem, sest nii peente torude takistus oleks liiga suur, et vajalikus koguses vett juhtida (toru takistus viskoossele voolule suurenes pццrdvхrdeliselt raadiuse neljanda astmega, seega oleks see sekvoial 1005 = 107 korda suurem kui rohttaimedel (ьhe toru kohta). Kuigi jдmedama tьve tхttu on puudel rohkem juht-torusid kui roht-taimedel, on nede pikkus suurem ja takistus ikkagi liiga suur. Kхrgete puude veevarustuse juurde tuleme allpool tagasi.


Vedelike auramine


Vedeliku pinnamolekulid moodustavad nagu kile, mis katab allasuvaid molekule. Kхik molekulid, nii pinnal kui sьgavuses, on aga soojusliikumises ja omavad Maxwelli kiiruste (Bolzmanni energiate) jaotust. Vastavalt sellele leidub ikka niisuguseid molekule, mille energia ьletab molekulide omavahelise seose energia, ja mis seetхttu suudavad end pinnast vдlja rebida gaasilisse faasi. Nii toimub vedeliku auramine. Auramisel lahkuvad kiiremad ja jддvad vedelikku alles aeglasemad molekulid, mistхttu vdeliku temperatuur langeb.

Aurumissoojust L mххdetakse soojushulgaga (energiaga), mida tuleb vedeliku massiьhikule juurde anda, et see tдielikult aurustada konstantsel temperatuuril. Aurumissoojus mooli kohta on seda suurem, mida suurem on molekulide seose-energia vedelikus. Nдiteks vee aurumissoojus 100°C juures on ???? kJ mol, 20°C juures aga ???, mis vдljendabki vee molekulidevaheliste sidemete energiat mooli kohta. Kхrgemal temperatuuril see kahaneb, sest intensiivsema soojusliikumise tхttu asuvad molekulid vedelikus keskmiselt ьksteisest kaugemal (vedelik on paisunud).

Kui vett aurustada vaakumis, siis kхik vдljunud molekulid lahkuvad jддdavalt ja vesi aurustub vдga kiiresti. Хhus vдljunud molekulid pхrkuvad хhu molkulidega ja difundeeruvad veepinnast eemale suhteliselt aeglaselt, kusjuures osa neist pidevalt pццrdub vette tagasi. Kui veepinna kohal on piiratud ruum, siis tдitub see vee molekulidega хhu molekulide vahel kuni tasakaaluseisundini, mil vette tagasipццrduvate ja sealt vдljuvate molekulide hulgad on vхrdsed. Niisuguses olekus on хhk (gaas) veeauruga kьllastatud, ja auru hulk gaasis enam ei suurene. Veeauru osahulka gaasis vдljendatakse tavaliselt tema osarхhuga (partsiaalrхhuga), mis on veeauru molekulide poolt seinale avaldatav rхhk. Protsentuaalselt moodustab osarхhk samasuure osa kogurхhust nagu veauru molekulid moodustavad kogu molekulide arvust. Veeauru partsiaalrхhk kasvab temperatuuri tхustes, sest kiiremate molekulide arv, mis suudavad pinnast vдljuda, suureneb. Teoreetiliselt peaks veeauru kьllastav partsiaalrхhk vдljenduma ka Bolzmanni faktori kaudu, kui molekulide suhte arv, mille energia ьletab seoseenergia vees. Kuna aga viimane kahaneb temperatuuri tхustes, siis on aururхhu kasv temperatuuriga veidi kiirem kui Bolzmanni faktor. Praktilisek kasutamiseks sobib nn. Magnuse valem:



Siin valemis rхhk on vдljendatud meteoroloogias kasutatavates millibaarides (mb), ьhikutes milles nomaalrхhk on 1013 mb, seega 1 mb = 100 Pa. Temperatuur aga on antud juba Celsiuse kraadides ja e aste on asendatud kьmne astmega. Nдiteks, temperatuuril 20°C annab see valem kьllastavaks veeauru rхhuks 23.36 mb, mis moodustab veidi ьle 2% normaalrхhust. Seega, toatemperatuuril ei saa хhus olla rohkem kui 2.3% kogu molekulide arvust veeauru molekulid. Siis цeldakse, et suhteline niiskus on 100%, kui veeauru rхhk on kьllastav. Suhtelise niiskuse protsent alla saja nдitab, kuivхrd on tegelik хhu niiskus vдiksem kьllastavast sellel temperatuuril. Nдiteks, suhteline niiskus R.H.=50% tдhendab, et 20°C juures on хhus veeauru partsiaalrхhk 11.68 mb ja 1.15% molekulidest on veeauru molekulid. Seesama suhteline niiskus kхrgemal temperatuuril tдhendab aga hoopis suuremat veeauru hulka, sest kьllastav niiskus kasvab temperatuuriga ja suhteline niiskus antakse selle suhtes. Temperatuuril 100°C annab valem suhteliseks veeauru rхhuks 1041 mb, mis on vхrdne atmosfддrirхhuga (vдik erinevus 1013st tuleb valemi ligikaudsusest, teoreetiliselt peaks tulemus olema 1013 mb). See tдhendab, et keemistemperatuuril saab kьllastava veeauru rхhk vхrdseks vдlisrхhuga. Keevas teekannus koosneb ‘хhk’ vee kohal 100% veeauru molekulidest.

Keemine on nдhtus, mis on tingitud vee aurustumisest kхikjalt, nii pinnalt kui sisemusest, sest kьllastava veeauru rхhk veidi ьletab vдlisrхhku, vдhemalt nii palju, et ka vedeliku poolt avaldadav rхhk ьletada. Siiski, vee sisemuses aurumullide moodustumine nхuab tegelikult tunduvalt suuremat rхhku kui vдlisrхhk, sest moodustuva mulli raadius vхib alguses olla vдga vдike ja mulli pinna poolt avaldatav lisarхhk olla kuni kahekordne atmosfддrirхhk (vt. eespool). Seetхttu on tдiesti puhta vee keemaminek takistatud (aurumine toimub ainult pinnalt) isegi temperatuuri tхusul tunduvalt ьle 100°C. Niisugust seisundit nimetatakse ьlekuumendatud seisundiks. Tarvitseb vaid vдikene tolmu vхi lisandiosakene vette sattuda, kui selle ьmber silmapilkselt moodustub mull, mis paisub vдga kiiresti ja vхib vee nхust vдlja paisata. Seetхttu tuleb vee keetmiseks ikka lisada kolvi pхhja mingeid kehi, mis tekitavad kunstlikke pindu, et neil saaksid mullid moodustuda. Ka vees lahustunud gaasid eralduvad temperatuuri tхustes mullidena ja moodustavad keemistsentreid.

Keemistemperatuur sхltub tugevasti vдlisrхhust. Mida madalam see on, seda madalamal temperatuuril saavutab veeauru kьllastav rхhk vдlisrхhu vддrtuse ja aurumine algab vee sees. Seetхttu kestab muna keetmine kхrgel mдe otsas kauem kui orus. Kui vдlisrхhk on 23 mb, siis algab keemine juba toatemperatuuril. Seda saab kergesti demonstreerida vaakumpumba kupli all vхi isegi tдites sьstla osaliselt veega ja siis kolbi kiiresti vдljapoole tхmmates. Kui rхhk on madalam kui 23 mb vхib isegi toatemperatuuril olev vesi olla ‘ьlekuumennud’, kui keemine ei saa alata mullitsentrite puudumise tхttu. Niisugune olukord

Если Вам нужна помощь с академической работой (курсовая, контрольная, диплом, реферат и т.д.), обратитесь к нашим специалистам. Более 90000 специалистов готовы Вам помочь.
Бесплатные корректировки и доработки. Бесплатная оценка стоимости работы.

Поможем написать работу на аналогичную тему

Получить выполненную работу или консультацию специалиста по вашему учебному проекту
Нужна помощь в написании работы?
Мы - биржа профессиональных авторов (преподавателей и доцентов вузов). Пишем статьи РИНЦ, ВАК, Scopus. Помогаем в публикации. Правки вносим бесплатно.

Похожие рефераты: